Tänavate sulgemine õhtusel ajal

Minu nimi on Ralf Ferdinand Grabbi, ma sündisin 1897. aastal Tallinnas. Vigase jala tõttu sain vabastuse sõjaväeteenistusest, seega tööd voorimehena sain alustada juba 17aastaselt, esialgu oma isa abilisena. Voorimeeste arv hakkas peale esimest maailmasõda veidi langema, kuid suurt muutust tunda ei olnud; see tekkis alles 1930. aastate alguses, kui autosid linna juurde tuli.

Tallinnas olid troskadele kehtestatud mitmed piirangud, üheks neist oli näiteks liikumispiirang vanalinnas peale kella kümmet õhtul. Selleks oli mõnele poole majade vahele üle tänava ööseks ketid tõmmatud, et hobusõidukid kindlasti tänavate vahele liikuma ei satuks ja munakividel asjatut müra ei tekitaks. Need tõkked olid seal juba ammu enne minu aega. Üks neist teed tõkestavatest kettidest oli just siin Suur-Kloostri ja Laia tänava nurgal, näete, kette hoidnud rõngad on näha teilegi.

Mina aga sain päevasel ajal jätkata oma tööd, olles üks aina vähenevate voorimeeste seast. Kuid ühel hetkel sai ka minu töö otsa – üha kasvanud maksude tõttu olid mu võlad nii suured, et 1952. aastal olin sunnitud oma hobuse, troska, rakmed ja ka hobuserangid, heinahangu ja hobuse harja ära andma. Nii sai minu – Tallinna viimase voorimehe – töö otsa ja kette polnud tarvis enam vanalinnas välja panna.

Tallinna linnaarhiiv. Tallinna viimane voorimees