Siuru peakontor. Artur Adsoni korter

Mina olen Artur Adson. Sündisin 1889. aastal Tartus. Koolis käisin mitmel pool Lõuna-Eestis, aga ka Pihkvas. Tallinnasse jõudes töötasin esmalt maamõõtjana, kui juba pea viis aastat hiljem tegelesin endale millegi rohkem kirgetekitavaga – kirjandusega. Lõime rühmituse Siuru, kuhu kuulusid peale minu veel Johannes Semper, August Gailit, Friedebert Tuglas, Henrik Visnapuu ja minu hilisem elukaaslane poetess Marie Under. Kogunemiskohaks sai minu ühetoaline korter siinsamas Pikal tänaval Rohelise turu kõrval.

Meid peeti boheemlasteks, olime seda tõesti! Boheemilk koosviibimine ja lõbutsemise viis pidi hoopis erinema muust, ning boheemilik jutt hoopis teistsugune olema, ning boheemlik flirt mitte mõni matslik ehalkäimine. Boheemlane ei tahtnud olla väiklane pennikoi ega markade rehkendaja, vaid suurejooneline pillaja, kui polnud ka pennigi taskus. Õige boheemlane pidi oskama neid harilikke kodanikke, kes vaimust vaesed, maiseid rahateenijaid, oma kõrge luule kasuks ekspluateerida – kasutades üleolevalt nende raha restoranis ja mujal.

Meil oligi võimalik päevast päeva aega viita kohvikuis, kümnete markade eest päevas kohvi ja kooke konsumeerida, istuda kallihinnalistes söögi- ja joogilaudades linna parimais restoranes. Hoolimata sellest, et alles oli käimas Vabadussõda. Korraldasime sensatsioonilisi tuluõhtuid, et koguda raamatute väljaandmiseks algkapitali. Meie raamatud olid suhtelised odavad toiduainete ja riidekaubaga võrreldes, ja kuna raha väärtus kiiresti langes ja inflatsioon sõi säästud, oli rahvas meelsasti nõus ostma ka raamatuid. Me kirjutasime trükivabadust ära kasutades uudselt loodusest, armastusest, erootikast, tekitasime kõmu ja sensatsiooni. Raamatud olid ilusad, nägusate kaanepiltide ja illustratsioonidega - nii me siin elasime ja õitsesime.

Marta Lepa mälestustest tsit H.Raudsepp. Mait Metsanurk ja tema aeg. Tartu 1929, lk 246.

Salu, Herbert. Kihutav troika. Stockholm 1984, lk 64

Salu, Herbert. Kihutav troika. Stockholm 1984, lk 66-67