Kolm õde

Mina olen Katarina, Lambertus Kemmerlini naine. 1558. aastal kolisime perega Narvast sõja eest Tallinnasse, just siiasamma Pikale tänavale – majja, mis oli valminud veidi vähem kui poolteist sajandit tagasi. Mu abikaasa on kaupmees, selle ametiga jätkas ta ka siin. Aga sõda ei jätnud meid maha. Ühel õhtul, kui kaasat kodus ei olnud, ja olime kahekesi koos mu 15aastase tütrega, ilmusid meie ukse taha mulle juba varasemalt tuttavad Ivangorodi kaupmehed. Nende jutt oli meeldivast kaugel. Mehed teadsid mu isa Fredericku ning ähvardasid meid eesootava Tallinna üle võtmisega, olles kindlad, et nende suurvürst juba selsamal talvel linna ära vallutab. Samuti julgesid nad ähvardada minu tütart hirmutades teda tatarlastele müümisega. Lahkumise eel ütlesid nad veel:”Meie oleme tulnud Tallinna linna tulega süütama ja võtma.” Andsime küll Tallinna raele tunnistusi, kuid asi otsustati maha vaikida. Seda ilmselt praegu kehtiva Rootsi ja Vene vaherahu tõttu.

Linnaarhiiv. Kohtumine “kolmes ões”. 31. mai 2017